Elasin pikalt Hollandis. Kui tagasi kolisin, tabas mind (muidugi mitte ootamatult) kultuurišokk. Nende kahe riigi sotsiaalsfääri lõhe on mõõtmatu. Võiks öelda, et Eestis panustavad inimesed sotsiaalmaksuga solidaarselt, välja jagatakse sellest samuti ühe kulbiga, Hollandis on eratervisekindlustuse süsteem, mis siis kohandab teenust ka kliendi vajadusele.
Hollandi riik jälgib väga hoolega inimeste heaolu, teisalt on riigiaparaat bürokraatialembene. See tähendab, et kõiksugu tugiteenuste ja abivahendite pakkumist ja kasutamist reguleeriv seadusandlus on mahukas ja nii keerukas, et tavaliselt on vaja spetsialisti konsultatsiooni. Ka jälgitakse abi kasutamise otstarbekohasust kullipilgul ja vahel nõutakse saadud hüved ebaõiglaselt tagasi. Alati saab seal riigiga vaielda ja tavaliselt saabub lõpuks õiglus.
Veebis veidi otsides leiab kergesti materjali nii kindlustuse ja abiseadmete hüvitamise reeglite kohta kui ka tööandjatele mõeldud infovoldikuid, mis annavad üksikasjalikke näpunäiteid, mida ühe või teise erivajadusega inimene töökeskkonnas vajab. Paistab, et abiseadmed on kindlustusega kaetud, kuid arvuti ise kindlustuse alla ei kuulu. Seda loetakse põhivaraks, mis peaks patsiendil endal olema. Tööandjaile mõeldud sarjas selgitatakse erivajaduste olemust ja antakse selged juhised, kuidas käituda ja kuidas keskkond inimesele mugavaks teha. Nt kõnni rahulikult, kui te koos kuhugi lähete, või säti töölaud nii, et töötaja saaks su sõnu huultelt lugeda.
Kui mul oleks vähegi otsustusõigust, kuidas arendada IT-tugilahendusi ja neid inimestele kättesaadavaks teha, pakuksin välja järgmise plaani.
- Jätaksin IT-tugilahenduste välja töötamise IT- ja majandusministri haldusalasse. See võiks toimida, kuna nad haldavad tehnoloogilisi pädevusi ja samas on nende vastutada, et digiühiskonna arengukavasse kirja pandu oleks ligipääsetav absoluutselt kõigile. Ohumärk on aga see, et arengukava erivajadusi ei maini. Seega pole kindel, kas või millal juurdepääsetavuse peale mõeldakse. Kui see taipamine liiga hilja tuleb, siis on jälle hulk raha kulutatud ja tulemus kesine.
- Sotsiaalkaitseministeerium peaks hoolitsema selle eest, et vajalikud abivahendid, mis aitaks IT-tugilahendustele ligi pääseda, oleks inimestele kättesaadavad. Samas uudised püsiva puude korduva tuvastamise nõudest ja kasvõi insuliinipumba rahastamise probleemidest ei anna suurt usku sellise korralduse saabumisse.
- Võib-olla pole ma märganud, aga ministeeriumid peaks tegema suuremat tööd, et kaasata erasektorit erivajadustega inimeste probleemide harutamisesse. Ühelt poolt saaks see olla tehnoloogiate välja töötamine, teiselt poolt erivajadustega inimeste tööhõive suurendamine. Selleks peaks me kõik õppima erivajadusega inimesi märkama ja mõistma, et erivajadus on justnimelt erivajadus ja et selle kõrvale mahub palju võimalusi ja võimekusi. Töösooviga inimese tööle jõudmine on me kõigi huvides.
Holland on rikas riik ja saab endale lubada kõigi aitamise "luksust". Eestil pole raha justkui millekski, aga vähemasti parema suhtumisega saaksime juba sammu edasi.
Mõned viited (kahjuks vaid flaamikeelsed)
1. Hollandi Hoolekande Instituudi kindlustusloend – vt nt Auditieve hulpmiddelen voor slechthorenden en doven (Zvw) (abivahendid kuulmispuude puhul) või Hulpmiddelen voor beperkingen in het spreken (Zvw) (kõnehäire abivahendid)
2. Erivajaduste infoleht tööandjale, vt ka alamlehte Download brochures
Kommentaarid
Postita kommentaar