Tehnoloogia ajalugu võib vaadelda kui rohkem või vähem õnnestunud leiutiste jada. Suuri põhimõttelisi murranguid on ses vallas kindlasti tunduvalt vähem kui pisikesi töövõite. Vahe geniaalse leiutise ja hullumeelselt kasutu ideesähvatuse vahel võib olla õhkõrn.
Üks leiutis, mis tekitas tõelise revolutsiooni nii IT-maastikul kui ühiskonnas laiemaltki, oli Prantsuse kanguri ja siidikaupleja Joseph Marie Jacquardi (1752–1834) välja töötatud perfokaartidel programmeeritav kangasteljesüsteem. See on üks taolistest leiutistest, mille idee sündis praktilisest vajadusest. Nimelt sai kõik alguse brokaadist. Seda keeruka mustriga kangast hakati kuduma Bütsantsis juba 4. sajandil ning aja jooksul sai sellest jõukuse ja kõrge klassikuuluvuse sümbol. Ent seda väärismetalli ja juveelidega pikitud siidkangast kooti 18. sajandi lõpulgi veel käsitsi, lisaks oli see kohutavalt aeglane ja töömahukas protsess. Iga kangastelje peal töötas kaks inimest: telje juht ja kangurpoiss, kes lõimede vahel ronis ja vastavalt mustri muutumisele rasket, kuni 13 kg kaaluvat lõimepoomi ümber tõstis. Töö oli füüsiliselt nii ränk, et paljud poisid invaliidistusid.
Jacquard, kes oli juba ehitanud lihtsamat sorti kangasteljed (1800) ja kalavõrkude kudumise masina (1803), võttis pähe, et ka brokaadi kudumist peab saama automatiseerida. Tööd alustas ta selle kallal 1801. aastal.
Perfokaartide kasutamine kangastelgedel polnud aga uus idee. Seda olid varem proovinud juba prantslased Basile Bouchon (1725), Jean-Baptiste Falcon (1728) ja Jacques Vaucanson (1740), kuid Jacquard oli esimene, kelle masin oli töökindel ja suutis käidelda vajalikku arvu lõimesid. Idee seisneb selles, et tuhanded pikaks lindiks kleebitud perfokaardid reguleerisid, mis positsiooni lõimed parasjagu jätta tuli. Nii sai masinaga kududa väga erinevaid keerukaid mustreid ning teha seda vigadeta ja kiiremini kui inimene üksi iial suudaks.
Jacquardi masina potentsiaal jäi tehnoloogia ringkondadele kohe silma. Lausa Napoleon isiklikult seisis selle eest, et masin saaks kiiresti täiustatud ja töökindlaks. 1805. anti masinale patent ning kuulutati see avalikuks varaks. Jacquard ise sai tasuks priske pensioni. Mõistagi polnud siidikaupmehed taolise arengu üle algul rõõmsad, kuid 1812. aastaks oli ainuüksi Prantsusmaal kasutusel juba umbes 11 000 kangastelge.
Jacquardi kangastelgi võib pidada maailma esimeseks programmeeritavaks masinaks. Sellest said innustust Charles Babbage oma analüütilise masina kujundamisel ja Herman Hollerith perfokaartidel põhineva infokandja välja töötamisel. Siit edasi ei olnud IBMi sünnini enam pikk tee.
Ent vahel ei kooru mõne uue lahenduse kõik kasutusvõimalused korraga. Nii läks näiteks Apple'i programmiga Hypercard. Sisuliselt on tegu virtuaalse kaardipakiga, mida on UI kaudu lihtne manipuleerida. See oli peal ka meil kodus olnud arvutil Macintosh SE/30. Mäletan, et sättisin seal lehti järjestikku, lohistasin neile nuppe, panin mõne häält tegema ja koostasin noolekestega lehtede vahel erinevaid marsruute. Nii oleks võinud terve seiklusmängu joonistada.
Wikipedia andmetel saatis Hypercardi kohe algusest peale edu, sellest sai näiteks populaarne esitlusprogramm, sest Powerpointi ju veel polnud, samuti võimaldas inglise keele lähedane HyperTalk kerge vaevaga manipuleerida andmeid ja kujundada UId.
Teisalt leiab ka infot, justkui poleks programmi loojal Bill Atkinsonil olnud kindlat ettekujutust, mil moel see inimestele kasulik võiks olla. Õige pea leidis virtuaalse kaardipaki idee aga kasutust World Wide Webi loomisel, kus enam ei pidanud lingitav info olema kasutaja arvutis, vaid oli kättesaadav läbi võrgu. Hypercardi UI põhimõtet järgisid ka esimesed veebilehitsejad. Mobiilirakenduste võidukäiguga on kaartide kasutamine aga laialt kasutusele läinud – eks ole üks pikk kaardijoru nii Facebooki sein kui ka Twitteri säutsurida. Et selle lihtsa programmi põhiidee võiks kunagi olla miljonite arvutikasutajate igapäevaelu lahutamatu kaaslane, seda vast polekski Atkins saanud ette näha.
Ja tõepoolest, alati polegi võimalik läbi hammustada, kas uus lahendus on oma lihtsuses geniaalne või lihtsalt hullult rumal. Minu meelest on parajat furoori tekitanud NFTd üks sellistest leiutistest, mis hoolimata kõigist headest kavatsustest kuulub jaburuste klassi. Esimeseks häirekellaks on see, et teatud kambal on võimalik sellega kõva raha teenida. Teine, sisuline murekoht, on autori- ja omandiõigus. Idee tekitada virtuaalse kunsti turg on ju õilis, aga et võltsingute ja duplikaatide loomist süsteem kuidagi ei takista, siis kaob ühes sellega ka kunsti väärtus. Samal ajal ei ole selge, kellele ostetud teos või teose osa siis kuulub. Kolmandaks peab aru saama, et see süsteem loob väärtust ainult seetõttu, et selles osalejad on ühel nõul, et tehingualused objektid on midagi väärt. Kui ühel päeval peaks otsustatama, et need polegi miskit väärt, haihtub kogu süsteem õhku ja uhkele kunstipatroonile jäävad vaid tühjad pihud (või rahakott).
Kasutatud materjalid
- Jacquard Loom – https://www.computerhope.com/jargon/j/jacquard-loom.htm
- Jacquard Loom – https://www.nms.ac.uk/explore-our-collections/stories/science-and-technology/jacquard-loom/
- Joseph Marie Jacquard – https://en.wikipedia.org/wiki/Joseph_Marie_Jacquard
- WHAT IS JACQUARD FABRIC? – https://www.peacockalley.com/pages/jacquard-fabric
- HyperCard – https://en.wikipedia.org/wiki/HyperCard
- Hypercard - Way Too Early – https://www.businessinsider.com/hypercard-way-too-early-2014-2
- Tech before its time: The missing hyperlink – https://www.newscientist.com/article/mg21328522-000-tech-before-its-time-the-missing-hyperlink/
- A Tribute to Hypercard – https://data-mining.philippe-fournier-viger.com/a-tribute-to-hypercard/
- Op-ed: The good, the bad and the ugly when it comes to non-fungible tokens –https://www.cnbc.com/2022/02/02/here-are-the-pros-and-cons-when-it-comes-to-non-fungible-tokens.html
Kommentaarid
Postita kommentaar